Kohati tuleb selline kerge hullumaja tunne peale küll, kui kõik asjad tahavad korraga juhtuda. Igatahes peale mõnepäevast vehklemist, loendamatuid telefonikõnesid ja meilivahetust olen ma jõudnud sinna, et hoolimata asjaolust, et Eesti Sordiseemne poest ostetud frillice tüüpi salati seemnest (pead mitte moodustav roheline jääsalat) sirgus hoopis lollo rosso tüüpi salat (punane säbruline lehtsalat) ja lollo rosso oli mul nagunii külvatud, on organiseeritud nii kattematerjal kogu selle punase lehtsalati peenrale kui ka uued ja seekord loodetavasti õiged frillice tüüpi salati seemned. Loomulikult ei tule nad enam Eesti Sordiseemnest 🙂 Nemad jäid nüüd uurima ja otsima, kuidas nii sai juhtuda, edu neile! Minu jaoks kaotatud aega nad nagunii tagasi anda ei saa, viisakas oleks ju kliendile ehk mulle saamata jäänud tulu kompenseerida, aga Eestis ei ole see komme just tugevalt juurdunud. Kui minu tekstiilmultš nüüd kohale jõuab, siis hakkan ma homme tegema ajalugu ehk oma elu pikimat salatipeenart, mis saab olema nii ca 54 meetrit pikk! Kõik minu kõrgpeenrad on juba salateid täis ehk siis ainus loogiline jätk on põllule laieneda.
See on see koht, kus tahaks öelda: olge ettevaatlikud oma unistustega, sest need võivad täituda! Neid kordi on olnud kaugelt rohkem kui üks, mil ma olen öelnud, et oh, küll ma teeks ja oleks, KUI… Nüüd hakkab üha enam tunduma, et see KUI on kõrgemalt poolt eest ära võetud, justkui tahetaks öelda, aga palun, TEE! Ja siis vaatad endale peegli ees otsa ja mõtled, et kas ma siis seda tahtsingi?! Praegu on see vastus küll kindel JAH, sest puhta toidu kasvatamine on mind mitu aega võlunud. Ja mis saaks olla toredam, kui teha seda, mis meeldib ja kui sellest teistele ka rõõmu ja tulu tõuseb, siis enamat ei oskagi tahta.