…sadas õuele teisipäeval, so 9.septembril. Vahelduseks oli täitsa vahva kuulata oma õuel puhast itaalia keelt 🙂 Kohaliku toidu tootmise ja turustamisega tutvumas käinud umbes kümneliikmeline grupp oli väga siiras ja lõunamaalastele omaselt temperamentseid inimesi tulvil, nii polnud imestada, et härrased lahkudes ka Annil kätt suudlesid 😀 Igatahes sain oma kohati juba roostesse kippuvat inglise keelt meelde tuletada. Olin miskipärast arvanud, et neil on tõlge eesti-itaalia keelde, aga selgus, et suurem osa valdas ka päris hästi inglise keelt.
Meelde jäi ühe proua küsimus, et kas Eestis on küülikulihale ka oma traditsiooniline retsept? Järgnes detailne kirjeldus, kuidas mingit tükki lõigatakse ja kuidas seda valmistatakse (retsepti oleks pidanud küsima!). Olin sunnitud tõdema, et Eestis on traditsioonilised retseptid küll sealihale ja lambalihale, aga küülikut ei loeta isegi praegu õigeks põllumajandusloomaks. Ja et peaasjalikult käib meil küülik potti ja potiga ahju…
Suures jutustamise tuhinas ma loomulikult pilti teha ei märganud, seega fotosüüdistust postitada ei saa, aga võite uskuda, oli tore ning tundus, et ka neile meeldis, miks muidu külastuseks planeeritud aeg peaaegu poole pikemaks venis 😉