Ja nii ongi. Oli tavapärane augustikuu lõpp, nimekiri tegemist ootavatest töödest muudkui pikenes ja lõppu ei paistnud. Teate küll, kartulivõtt ja sorteerimine, sõnnikuvedu ja niitmine, kanala koristamine ja salatite istutamine ja nii muudkui edasi ning edasi. Oma isiklikus kalendris olin juba paratamatusega leppinud ja arvestasin, et kui ma kõik tehtud saan, siis on sügav oktoober ammu käes. Ja vot siis juhtus midagi täiesti ootamatut.
Ma sain kirja, kus pakuti…abi. No et lihtsalt tuleks ja teeks ja aitaks, kui mulle sobib. Kirja saatja oli mulle tundmata. Eeeee….oot! MIS?!?! Ma ei valeta, kui ma ütlen, et lugesin seda kirja kohe mitu-mitu korda, see tundus lihtsalt ilmvõimatu! Miks peaks keegi tahtma appi tulla, kui tihtilugu ei tulda ka siis, kui paluda… Kahtlesin vaheldumisi oma lugemisoskuses ning teksti mõistmisvõimes. Igaks juhuks siiski vastasin. Õnneks 🙂 Just õnneks, sest augusti viimasel laupäeval tuli Madis ja järgnevad nädal aega möödusid lennates.
Nädalaga sai kartul võetud, sorteeritud ja keldrisse, farm sõnnikust puhtaks, kanala puhtaks, küttematerjal lõigatud ja riita, suurem enamus hoonete ümbrusest puhtaks trimmerdatud ja siis veel miljon pisemat tööd tehtud.
Vahepeal oli tunne, et ma peaksin kuidagi vaiksemalt mõtlema, nii hästi sosinal, sest mitu korda juhtus, et ma ei jõudnud veel lõpuni mõeldagi, kui Madis selle mõtte kinni püüdis ja teoks tegi. Üllatada jõudis ta mind selle nädala jooksul korduvalt ja ainult positiivselt 🙂
Sellised imelised inimesed on päriselt olemas, siin, Eestis, meie kõrval ja kogu selle igapäevase vingumise taustal, mis pressib sisse nii raadiost kui telekast, nii ajalehest kui arvutist, on see ääretult toetav teadmine. Kuni siiras headus elab meie endi hulgas, ei ole maailm hukas 🙂
Ma loodan, et see nädal meie juures ei olnud maapealne põrgu, kuigi marakratid näitasid, milleks nad võimelised on. Kõik oli nii ootamatu, et planeerimist ja mõtlemist ei olnud ning kõik läks täpselt nagu läks. Eks ma olin ju WWOOFist (World Wide Opporturnities on Organic Farms) ennegi teadlik, väidetavalt olime seal nimekirjas täitsa olemas, aga ma pole siiani suutnud meenutada ajahetke, millal ma meie talu sinna listi panin… Mitte et ma kahetseks, vaid tundub, et vanadus hakkab tulema ja mälu alt vedama :p
Igatahes mõjus Madise külaskäik mulle umbes samamoodi, nagu arvutile restart – uued ja osalt ka taasavastatud mõtted ning ideed, plaanid ning palju selgem nägemus sellest, mida ma siin siis lõppude lõpuks teen ja kuhu ma välja tahaks jõuda…
Nii et olge ettevaatlikud oma soovidega, sest need võivad täituda! Mina olen oma järgmise soovi juba soovinud 😉
