Mhm, just nii. Kuigi veebruari teatakse ikka kui talvekuud ja tuisukuud, ei saa kuidagi jääda märkamata, et päev ON palju pikem ning ka päikest paistab tihedamini ja rohkem. Päikese võim on samuti päris suur, kui täna hommikul oli õues selline mõnus -10 ja kõik härmas, siis pealelõunaks räästad tilkusid. Külmast olid samuti vaid mõned kraadid alles, päikese käes ja tuulevarjus ei sedagi.
Ah et mis sellest ilmast siis nii pikalt? Ei muud, kui et külviaeg hakkab jõudma! Veebruar on see kuu, kus piprad, nii kibedad kui magusad, mulda peaks saama. Vajavad nad ju tärkamiseks rohkem aega ning ega see kasvaminegi algul teab mis tormiline ole. Samuti on täpselt see aeg, kus tuleb seemnete varu üle vaadata ja välja selgitada, kas-mida-kui palju juurde vaja soetada ning mis üleüldse tänavu kasvama panna. See on ühtaegu hästi tore tegevus, aga teisalt võtab see kohutavas koguses aega 🙂 Tahaks ju kõike ja kohe ja hästi palju! Paraku, õnneks või õnnetuseks, seab elu piirid põllu/kasvuhoone suuruse ning inimtööjõu tundide näol. No ja sügisel peaks kogu selle kuhja ju kuhugi hoiustama ka, eks. Ja algabki ring seemnepoodide kodulehtedel otsast peale, et leida optimaalne kooslus, ikka nii, et põhivajadused toiduks oleksid kaetud, oleks ühtlasi midagi uut ja põnevat ning ka kultuurid peaksid omavahel kenasti läbi saama. Nii et ei ole see ühti selline lihtne ettevõtmine 🙂 Hetkel kummitavad mind erinevad peedid. Jah, söögipeet ei ole ainult harjumuspärane punapeet. Söögipeet võib olla üleni valge või hoopis kollane või pealt punane ja seest kuldkollane või…
Valgetega ma esimese katse tegin ja külvan tänavu veel, aga kuldkollased näevad ka super isuäratavad välja! Ainult mõte grillitud või wokitud erivärvilistest peetidest paneb suu vett jooksma. Kitsejuustuga. Või siis salat erivärvilistest peetidest ja porganditest…Mmmmm…
Ja siis ma kohtusin internetiavarustes väga erinevate ja põnevate… Ubadega 🙂 Harjumuslik mõtlemine: põlduba ja aeduba. Ja siis selgub, et on roniuba ja põõsasuba, spargeluba ja liima uba ja… Oehh, kes nende vahel valiku teeb? Mhh? Ahhh?! Üks parem ja põnevam kui teine 🙂
Salatid-tomatid-kõrvitsalised ootavad seemnete inventuuri, erinevaid sorte on nüüdseks mitmeid proovitud ja seemneidki varutud, oma taimedelt siis juba. Loodan, et see osa läheb ehk lihtsamalt.
Ja tegelikult ei ole lilleseemnete külv enam ka mägede taga, petuunia tahab üsna pikka ette kasvatamist ja ausalt, hoolimata oma täiesti normaalsest silmanägemisest, oli minul neid eelmisel aastal külvates pidevalt tunne, et mikroskoopi okeks tarvis. Või vähemalt luupi. Sõrmed tundusid ka kohe eriti paksud ja töntsid ja saamatud. Lobeeliaga sama lugu. Rukkilille karva lobeeliad ja purpurpunased ripp-petuuniad on mind juba aastaid võlunud. Kui ma tänavu meelt ei muuda ning mõnd uut silmarõõmu ei leia, siis hakkan aga varsti pusima nende külvi. Iseenesest mõistetavalt tähendab see, et tuleb külvimulla ja turbatablettide järele minna. Kevad.