Ei olnud talve, ei olnud und, seega ei olnud ka kusagilt ärgata 🙂 Kui tavaliselt on aasta lõpud ja uued algused näinud välja ikka rütmis, et detsembri lõpuks tõmbame otsad kokku ehk farmis on ainult põhikari, keldris ainult oma varud ja nii ongi, siis sel korral läks kõik absoluutselt teisiti. Ma ei ütle, et see teisiti on halvasti, see on lihtsalt…teisiti 🙂 Ja seda ilma minupoolse initsiatiivita. Inimene planeerib, jumal juhib. Igal juhul juhtis ta nii, et esimesed poegimised tulid juba 18.jaanuaril, päev hiljem külvasin maitsetaimi (basiilik, tüümian, salvei), praegu ootan pikisilmi selleri ja paprika tärkamist ja esimesed rooma salati taimed tahavad juba kohevarsti kasvuhoonesse kolida. Esimesed kanamammad istuvad munade otsas ja veel sel nädalal lähevad vutimunad inkubaatorisse… Ja tomatid ootavad külvamist… Ja nii edasi 🙂
See pisuke pime aeg, mis jaanuaris ja veebruaris oli ja mida ennevanasti talveks nimetati, see möödus metsas küttepuid tehes ja õhtul toas mööda interneti seemnekaubamajasid kolades uue hooaja plaane tehes. Küttepuude tegemine on selline multifunktsionaalne tegevus 🙂 Esiteks saab metsale uue hingamise ja väljanägemise, teiseks saab toa soojaks (maal on jah selline värk, et pole ei tsentraalkütet ega tsentraalkanalisatsiooni, kui ise ennast ei liiguta, siis tuba soojaks ei lähe ja oma jama tuleb ka endal ära koristada), kolmandaks saab lõket teha, mis on vaieldamatult laste lemmiktegevus 🙂 ja viimaks võib siia ritta lisada ka üldfüüsilise treeningu. Igasugune ühistegevus, koos toimetamine ja kõige sellega kaasnev nn värske-õhu-mürgitus on lisaväärtused. Loomulikult küpsetasime me lõkketuha sees ka kartuleid! Millal Sina viimati üksi pimedas metsas suure lõkke ääres istusid ja selle praksumist kuulasid ning vaatasid, kuidas sädemed taevasse lendasid? 🙂