Kui juba kevad varba ukse vahele surub, siis kipub kõik loodusest tulnu kangesti kasvama, olgu siis külmikus, kapis või sahtlis. Et me rohelise ninaga sibula vette või potti sokutame, oleme harjunud. Hea ju mõne päeva pärast värsket võileiva peale lõigata ja ei pea poest Hispaania sibulapealseid ostma. Aga et täpselt sama võiks teha ka küüslauguga?
Ütleme nii, et esialgu tundus mõte veidi võõras… No et mida imet ma nende küüslauguvartega ikka peale hakkan? Aga tegelikkuses on nad palju mahedamad kui mugulad, sisaldavad ohtralt kõike seda, mis järgmise luurava viirusnakkushaiguse eest organismi kaitseks, on lihtsad kasvatada ja sobivad paljudesse kohtadesse: võileivale, dipikastmesse, salatisse, kartuli-muna-pastaroogadesse, nii lisandiks kui kaunistuseks (parim kaunistus on ju ikka see, mille lõpuks nahka saab pista!).
Soovitav on kasvatamiseks valida läbipaistev anum, klaasist kruus, purk vms., ikka ennekõike mugavusest, et oleks näha, millal vett lisada või vahetada vaja, samas on see ideaalne ettevõtmine, mida lastega koos proovida – nende jaoks on kasvamise jälgimine eriti huvitav ja kui mõni muidu küüslaugu peale nina kirtsutaks, siis enda kasvatatud kraam läheb ikka kaubaks! Jälgida tasub siiski, et saagikoristus ei algaks enne, kui võrsed vähemalt 10-15 cm pikad on ning et korraga üle kolmandiku maha ei lõikaks, nii peavad nad kauem vastu ja annavad kokkuvõttes rohkem saaki. Head proovimist!