Ei, tegelikult ei tule seekord üldse lindudest juttu 🙂 Mõtlesin hoopis tänavusele põllu-aastale tagasivaate teha. Kõige rohkem enda jaoks, aga võibolla on kellelgi veel sellest kunagi abi.
Millalgi õhkasin, et oleks vaid pikk ja soe sügis, et jõuaks mu juulis külvatud juurikad veel sirguda. Noh, praeguseks kõik põllult kokku korjatud ja tuleb tunnistada, et juuli algus on porgandi külvamiseks siiski pisut hiline aeg. Eriti, kui kohe kuu jagu põuda otsa tuleb. Sirgus selliseid pöidlajämedusi küll, no selliseid, mida poes nn Lotte porgandite all müüakse ja Portugalis kasvatatakse, selliseid oli kohe palju. Mahlased ja kärbse kahjustusteta. Aga minu jaoks siiski pisikesed. Küülikud muidugi rõõmustasid 🙂 Mõned kevadisest külvist sirgunud olid küll suured, aga kas lõhki kasvanud või kärbsekahjustustega. Järgmisel aastal läheb porgand jaanipäeval mulda, eks siis näis.
Samas näiteks daikoni rõikale sobis see külviaeg vägagi. Oleks varem külvanud, oleks ilmselt sama probleem, mis pastinaagiga – juurikad 30-40 cm pikad ja nii sügaval, et ei jaksa välja tõmmata. Pastinaagi sort tuleb seega ümarama vastu vahetada, sest ausalt öeldes saagikoristus sel moel, et tuleb labidaga poole meetri sügavust kraavi kaevata, et juurikad tervelt kätte saada…ei lähe kohe mitte.
Kanadele-küülikutele olen juba paar aastat peete kasvatanud, suhkrupeeti ja loomapeeti. Eelmisel suvel sai suhkrupeedilt seemet kogutud. Aga oh üllatust, see, mis seemnetest tänavu sirgus, ei olnud küll suhkrupeet! Kas olid nad suutnud lehtpeediga või punapeediga tolmelda või juhtus mõni muu geneetiline äpardus, igatahes tulemuseks olid eriti suure lehemassiga punaste lehevarte ja roosade juurikatega isendid. Iseloomulik oli ka see, et juurikatel oli ohtralt narmasjuuri ja nad nägid üsna “karvased” välja. Selle suure lehemassi vastu pole mul iseenesest midagi, küülikud rõõmustasid, aga ilmselt tuleb seda seemne-värki korra veel proovida ja rangemates tingimustes. Lihtsalt tahaks suhkrupeedi-laadseid taimi nendest seemnetest saada.
Hoolimata mõnest jahedast ja paarist päris külmast hallaööst, mil termomeetri näit lausa -7 kraadi juurde potsatas, on põllul redist ja rooma salatit ja juba mainitud daikoni rõigast. Kasvuhoonet oleme kütnud ja veel eile korjasin sealt neli kilo tomatit. Kurgid, tõsi küll, lahkusid meie meeldivast seltskonnast. Tänane +12 oli harjumatult soe, kohe palav 🙂
No ja et elu ikka põnev oleks, siis külvasin täna kasvuhoonesse spinatit. Jälle üks väike eksperiment 🙂 Kasvuhoonest tulles pidin tunnistama, et artišokk on ka paras üllataja. Muidu soojalembene taim, peaks äärmisel juhul vaid -1…-2 kraadi kannatama, aga siiani kobe ja katteloori sai ta ainult nendeks eriti külmadeks öödeks. Neid plaanin välja kaevata ja keldrisse talvituma viia. Lugesin internetiavarustest, et põhimõtteliselt peaks ta käituma nagu daalia ja kevadel õue istutades kenasti õitsema hakkama. Mida ja kuidas nendest delikatessideks peetavatest õitest toiduks valmistada või kuidaspidi neid süüa…eeee…no selle peale mõtlen siis, kui õied olemas. Kui muud ei märka, siis panen vaasi 🙂
Ja sulelistest siis järgmine kord!